alustuseks
Kui ristiusk Rooma riigis 5. saj. pKr. ametlikuks usuks tunnistati, oli tarvis ka hooneid - kirikuid, kus jumalasõna kuulutada.
See ei saanud olla lihtsalt üks ruumikas ehitis, vaid selle arhitektuur pidi väljendama ülistust Jumalale. Kuigi esimeste kirikute ehitamiseks võeti eeskuju antiikaja basiilikatest, püüti terve hoone ja selle üksikosade abil luua võimalikult aukartust äratavat tunnet. Isegi akendest langev valgus pidi looma illusiooni Jumala kohalolekust.
Kirikuks sai piklik hoone suunaga läänest itta, sissekäiguga läänest.
Sees jagas kaks rida kaartega ühendatud sambaid ruumi kolmeks osaks - lööviks.
Tavaliselt oli kirik kolme-, mõnikord ka viie- või enamalööviline.
Keskmine lööv oli alati laiem ja kõrgem kui külglöövid. Külglöövide ülaossa tehti aknad, et valgus sisse pääseks. Seda osa nim. valgmikuks ja selle olemasolu on basiilika tähtsaimaks tunnuseks.
Aknad asusid ka külglöövide välisseintes.
Kirik oli oma põhiplaanilt T-tähe kujuline, kuna kiriku idapoolses otsas asus veel üks lööv, mis oli teiste löövide suhtes risti. Seda kirikuosa nim. põikihooneks, T-tähe pikemat kriipsu nim. aga pikihooneks.
Altari paigutamiseks oli kiriku idapoolne sein ehitatud poolkaarekujuliseks ja seda kohta nim. apsiidiks.
Kirikul lage tavaliselt polnud, nii et katusesarikad paistsid ruumisolijale ära.
Tavaliselt varakristlikul kirikul torn puudus või oli see ehitatud eraldi kiriku kõrvale.
Kõige tähtsamaks varakristliku kunsti saavutuseks tulebki pidada basiilika kasutuselevõttu, sest seda hoonetüüpi on täiendustega kasutatud juba ligi 2000 aastat.
See ei saanud olla lihtsalt üks ruumikas ehitis, vaid selle arhitektuur pidi väljendama ülistust Jumalale. Kuigi esimeste kirikute ehitamiseks võeti eeskuju antiikaja basiilikatest, püüti terve hoone ja selle üksikosade abil luua võimalikult aukartust äratavat tunnet. Isegi akendest langev valgus pidi looma illusiooni Jumala kohalolekust.
Kirikuks sai piklik hoone suunaga läänest itta, sissekäiguga läänest.
Sees jagas kaks rida kaartega ühendatud sambaid ruumi kolmeks osaks - lööviks.
Tavaliselt oli kirik kolme-, mõnikord ka viie- või enamalööviline.
Keskmine lööv oli alati laiem ja kõrgem kui külglöövid. Külglöövide ülaossa tehti aknad, et valgus sisse pääseks. Seda osa nim. valgmikuks ja selle olemasolu on basiilika tähtsaimaks tunnuseks.
Aknad asusid ka külglöövide välisseintes.
Kirik oli oma põhiplaanilt T-tähe kujuline, kuna kiriku idapoolses otsas asus veel üks lööv, mis oli teiste löövide suhtes risti. Seda kirikuosa nim. põikihooneks, T-tähe pikemat kriipsu nim. aga pikihooneks.
Altari paigutamiseks oli kiriku idapoolne sein ehitatud poolkaarekujuliseks ja seda kohta nim. apsiidiks.
Kirikul lage tavaliselt polnud, nii et katusesarikad paistsid ruumisolijale ära.
Tavaliselt varakristlikul kirikul torn puudus või oli see ehitatud eraldi kiriku kõrvale.
Kõige tähtsamaks varakristliku kunsti saavutuseks tulebki pidada basiilika kasutuselevõttu, sest seda hoonetüüpi on täiendustega kasutatud juba ligi 2000 aastat.
Katedraalide fassaade on teostatud väga mitmeti. Fassaadi huvitavamaks osaks on sissekäigud ehk portaalid. Suuremates kirikutes on neid kolm, kusjuures keskmine (peaportaal) on tihti suurem ja ilusam. Lisaks fassaadile võivad portaalid olla ka teistel kirikukülgedel. Portaali külgedel (palestikus) on tavaliselt täisnurksed püstloodsed süvendid, millesse on asetatud väikesed sambad. Portaali kaareosa moodustavad arhivoldid, mis ümbritsevad poolsõõrikujulist kaarevälja ehk tümpanoni. Viimane on tihti kaunistatud reljeefidega; rikkalike skulptuurkaunistustega võivad olla ka arhivoldid, samuti muud portaali osad. Üldse on portaalid ornamentaalsete ja figuraalsete kaunistuste keskus.
|